Pankade esindajad tõdesid, et riik peaks reguleerima kiirlaenude andmist ja karmistama nende tingimusi.

Aruteluringis osalesid Triin Messimas SEB Pangast, Andres Tukk Swedbankist, Kairi Koha Danske Bankist ning Olavi Pakkonen Nordea Pangast, kes diskuteerisid vastutustundliku laenamise teemadel. Debatti juhtis BNSi ajakirjanik Ainar Ruussaar.

Tukk: Ülim optimism, mis iseloomustas buumi tipus laenutingimusi, on muutunud – näiteks kunagine reklaam, mis kutsus laenu võtma kujundiga, et diivani seest võib naftat leida. Samuti on riik teinud olulisi korrektuure, et laenamine oleks jätkusuutlik. Ükski pank ei olnud toona kriisiks valmis, keegi ei osanud prognoosida, et nii palju kliente satub makseraskustesse.

Messimas: Laenamine ja laenu võtmise kultuur oli teine. Toona tuli mul näiteks vastata küsimusele, miks konkreetne inimene ei saa laenu? Lähenesime sellele küsimusele ainult teoreetiliselt.  Samas ei läinud Eestis olukord laenuturul nii hulluks kui näiteks Lätis.

Tukk: Praegu mõtleme laenu andes sisuliselt teistmoodi, vaatleme ka sotsiaalseid asju nagu näiteks inimese haridus. Kui põhiharidusega inimene soovib näiteks laenuga soetada maja või ridaelamu, siis see ei ole jätkusuutlik.

Pakkonen: Tööpuuduse tase Eestis polnud nii hull ning taastumine oli kiirem. Meie krediidipoliitika on olnud nii enne kui peale kriisi üks – otsustame inimese sissetuleku alusel. Seetõttu oli Nordea kogu kriisaja kasumis. Samas riske lõpmatuseni maandada pole samuti mõtet.

Messimas: Laenu andmise määrab siiski turg. Samas oli Eestis spekulatiivsete laenutehingute osakaal väiksem kui näiteks Lätis. Eestis ostis kolm protsenti kliente eluasemelaenuga kinnisvara investeerimise eesmärgil.

Tukk: Mind häirivad nn. piiksulaenud. Praeguseks on ainult 5-6 protsendil laenuklientidest laenusumma suurem, kui tagatise väärtus – see on hea tulemus.

Pakkonen: Tõsi on, et inimesed jäävad nn. piiksulaenudega hätta – siinjuures häirib mind see, et riik ei reguleeri seda turgu ning inimestel on halb finantsiline kirjaoskus. Tarvis oleks rangemaid nõudmisi laenuandjatele, halb on näiteks sularahas laenu väljastamine, et pank laenust teada ei saaks.

Tukk: See on süsteemne viga.

 

 

 

 

 

 

Messimas: Formaalselt on kiirlaenudega kõik korras, ent küsimus on selles, kas asjad on sisuliselt korras, sest tingimustest saab kõrvale hiilida.

Koha: Tõsi on see, et puudub regulatsioon n-ö piiksulaenudele.

Tukk: Tingimused kiirlaenude võtmiseks on loodud, ent järelevalve puudub. Eestis on 412 ettevõtet, kes tegelevad eraisikutele laenamisega. Riik peaks väljastama neile ettevõtetele tegevuslube. See pole õige, et näiteks kahekümne seitsmest töötust said uuringu järgi kakskümmend kolm krediiti kiirlaenuandjatelt.

Messimas: Siin aitaks jõulisemad meetmed. Ka ühiskondlik arvamus on selliste laenude suhtes kriitiline. Näiteks selles suhtes, et kiirlaenu kasutatakse eluasemelaenu maksmiseks.

Pakkonen: Ettevõtlus peaks olema osa keskharidusest – nii nagu see on põhjamaades. Kui inimesel tekivad raskused, peaks esimene käik olema panka. Paraku on meil pigem tendents, et püütakse süsteemi petta.

Koha: Tõepoolest, arvatakse viimase hetkeni, et küllap ma tulen välja.

Pakkonen: Esimesel käigul panka oma probleeme tunnistada on raske. Hiljem muutub lihtsamaks. Kiirlaenufirmadel tuleb ainuüksi võlglastega tegelemisest osa ärikasumist – võlateadete eest küsitakse suuri summasid. Nii ei tohiks olla.

Koha: Igale kliendile rõhutame, et kindlasti tuleks probleemide korral panka pöörduda.

Tukk: Probleeme saab ennetada – kui näiteks lihttööline tuleb laenuga luksuskaupa ostma, ent tal säästud puuduvad, siis tehing pole normaalne. Sama kehtib kinnisvara puhul. Kui näiteks inimene on Soomes tööl, tuleb laenu andmisel arvestada selle palgaga, mis ta Eestis saaks sama töö eest teenida, et sissetulek oleks jätkusuutlik. Samuti ei ole me nõus võtma lisatagatiseks sõbra kodu – lisatagatis peab tulema perekonnast.

Pakkonen: Eraisikule Nordea arendamiseks laenu ei anna. See on idiootsuse valem – tahta muutusi, ent jätkata samal viisil toimimist.